Hei!
Minu viimane Viini-elu postitus tuleb küll juba Eestis olles, kuid mul on ka väga hea vabandus- varem polnud lihtsalt aega.
Niisiis jäin pooleli seal, et J läks koju. Mõni päev möödus õppimise tähe all ning 1. mail suundusime Budapesti. Oh, meil on lihtsalt niiiiii palju õnne igasuguse transpordiga. Lühidalt kokku võttes oli sõit jällegi uus kogemus igas mõttes. Tagant järgi naljakas, tol hetkel mitte nii väga. :) Kohale jõudes oli Z meil rongijaamas vastas. Otsustasime kõigepealt kottidest lahti saada ning suundusime Z juurde. Päris vahva oli see, et ta elas kesklinnas, mistõttu linnas turisti kombel liiklemine oli väga mugav, enamasti sai teha seda jalgsi. Korterisse asjad maha pandud, väike värskendus ning suundusime sööma. Pärast seda otsustasime linna peale jalutama minna. Z viis meid peamistesse kohtadesse, mina, nina raamatus, lugesin kohtade kohta ajalugu/huvitavaid fakte. Saime kõik palju targemaks. :) Eraldi äramärkimist nõuab Parlamendihoone. See on oma nime väärt, hiiglaslik iludus. Mis veel esimesel päeval silma jäi oli see, et ungarlastele meeldib veega "mängida". Purskkaevud, voolav vesi siin ja seal, neid ikka jagus. Teisel päeval ronisime mäe otsa, Gellert'i mägi. Vaadata oli üht koma teist ning lisaks sellele avanes ka imeilus vaade linnale. Kui esimesel õhtul uudistasime kohalikke baare, siis teisel õhtul oli plaanis ööklubisse minna. Mina, kes ma tunnen, et suuremad klubitamise ajad on juba möödas, vihtusin tantsida niiet küll. Klubi ise oli päris äge. Rahvast oli palju, ühes saalis selline korralik klubimuss ning väiksemas hiphop, RnB. Viimane läks ilmselgelt rohkem rahvale peale, sest saal oli puupüsti täis ning tantsimine muutus füüsiliselt keeruliseks juba. Aga no kõik teismeea parimad palad mängiti ära, niiet nostalgialaks. :) Pühapäeval otsustasime Margiti saarele minna. Rentisime rattad ning sõitsime saarele põhimõtteliselt ringi peale. Mul oli selline tuus heleroosa old school velo ja isegi pidurid olid need jala omad. Sellega andis alguses natukene harjuda lausa. Mis seekord tegemata jäi, kuid järgmine kord kindlasti ette võtan on termide külastus. Tahtsime minna esmaspäeva hommikul, kuid selgus, et siis oli see avatud vaid meestele. Nojah, mis seal ikka, teinekord siis, "rannavorm" on kah hetkel kehvavõitu, niiet ma ei heitunud, et esmaspäeval vaid meestele kümblemine lubatud oli. :) Kuna teadsin, et pole aega kohe seda postitust kirjutada, siis tegin ka mõned märkmed, mida tahtsin selles postituses kindlasti ära mainida. Mitmes poes võis näha, et koertele oli pandud sinna joogikausid. Ma ei tea kas asi oli minus, kuid varem ei ole ma taolist asja märganud. Niiet igati lahe, et Budapestis ka neljajalgsete lemmikloomade peale mõeldakse. Mis võrreldes näiteks Viini, Praha või Bratislavaga silma jäi, oli see, et Budapestis võis näha päris palju kodutuid. Ka mujal võis neid näha, kuid kui Viini kodutu nägi pigem välja selline korralik ja kõbus ning riietus nagu lihtne keskmine eestlane, siis Budapesti kodutud nägid välja ja lõhnasid nagu ikka kodutud-kodutud. Igal juhul kesklinnas jäi neid päris mitmeid silma. Lisaks sellele pole ma üheski seni külastatud linnas näinud nii palju sekspoode ja striptiisibaare kui seal. Hilisõhtul Vaci utca'l kõndides võis lausa mõnda neiut akna peal väänlemas näha. Seda muidugi läbi "uduse" klaasi, niiet põhimõtteliselt nägid inimesed varju. Aga jah, sääraseid poode ja baare oli päris mitmeid, isegi tänaval kus Z elas oli vähemalt 2 striptiisibaari ja üks sekspood. Vot säärane tähelepanek. Igal juhul kokkuvõttes on Budapest väärt külastamist ning olin väga väga vaimustatud. Kui nüüd reastamisega tegeleda, siis Budapest on esimesel kohal, siis tuleb Viin ja Praha...Iseenesest on kõik muidugi ilusad linnad, kuid Budapest jättis kuidagi eriti võimsa tunde. :) Niiet soovitan soojalt. Jah, soe oli seal ka. Kuigi meie sattusime sinna pilvise ilmaga oli siiski soe ning kui veel päike oleks paistnud, siis oleks lausa palav olnud ja seda kõike mai alguses. :)
Tagasi Viini jõudes, möödus aeg jällegist magistritöö seltsis. Mõni päev käisime ka niisama ilma nautimas Doonau ääres. Kuna An oli nädalavahetusel kool, sain mina hommikust õhtuni oma tööd rahuliku südamega teha. Kuna seal olemise aeg hakkas otsa saama, siis võtsime ka ooperi külastamise plaani tõsisemalt ette. Olime kuulnud ning ka meie Saksa sõbranna käis ooperis seisukohaga. Guugeldasime siis, et kuidas kogu see protsess täpselt välja peaks nägema ning esmaspäeval (11.05) seadsimegi sammud Ooperimaja suunas. Olime ausalt öeldes skeptilised-meie ja ooper..no ei tea kas on ikka hea mõte. Järjekorda saabusime kell 17 ning 2h pärast algas etendus. Arvasin, et see seismise, ootamise ja pileti saamise protsess saab küll tüütu olema, kuid järts läks oodatust palju kiiremini, samakiiresti ka aeg. Ostsime oma piletid ära (hinnast ma ei hakka üldse rääkimagi, nii naeruväärselt väikest summat pole ma veel vist mitte ühelgi etendusel maksnud.) ning liikusime sinna, kus meie seisukohad olid. Oli meeldiv üllatus, et ka seisukoht on täiesti okei, igal ühel oli oma ekraan, kus jooksis tõlge ning äär oli nii kõrge, et mugav oli sinna peale toetada. Ooper, mida vaatamas käisime oli Don Pasquale ning jäime mõlemad väga väga rahule. Oli teine selline lõbus ja naljakas. Niiet kokkuvõttes minu esimene ooperielamus oli vägagi uhkes ja väärikas majas ning etendus ise oli tore. Viini ooperimaja- checked!
 |
| Natukene Eurovisiooni melu, siiski nägime ;) |
Ja siis ühel hetkel oligi tagasisõit. Kuna EA soovis ikkagi ühe otsa pileti eest nii palju raha, siis ma otsustasin jällegi bussiga tulla. Viinist Prahasse, seal sain natukene oodata, kuid mitte nii palju kui graafikus kirjas oli, sest buss hilines 40 minutit. Nojah, mis seal ikka, krabasin siis bussijaamast miskit süüa-juua tee peale kaasa ning varsti oligi Riia buss ees. Bussisõidust polegi midagi rääkida- unistasin niisama ja vahtisin aknast välja. Hea uudis oli see, et sain korralikult magada, isegi nii hästi, et mitte ükski koht ei olnud hommikul kange või ära surnud. Jee. Minu õnn transpordiga jätkus, kuna buss Riiga hilines, jäin Riia-Tartu bussis maha. Tore, olin nii vihane ja väsinud ning järgmine buss läks 3h pärast alles. Mis seal ikka, ostsin uue pileti ning andsin oma asjad pakihoidu ja võtsin suuna juba nii tuttavaks saanud kaubanduskeskusesse. Tagasitulles võtsin oma kompsud ning kui pakihoiu onu mu kohvri ja läpakakoti kaalule tõstis, panin ka oma õlakoti, et teada saada, palju ma kaasas tassin. Suur oli mu imestus kui kaal 40,7kg näitas. Jumal tänatud, et ma lennukiga ei tulnud, oleks end ogaraks maksnud :D Bussisõit Riiast Tartusse kulges üsna kiiresti ning olingi Tartus. Kui lõpuks koju jõudsin olin 36h rännanud. Vot selline reis. :)
Nüüd olen tagasi Eestis ning ka postitusi rohkem hetkel ei tule. Ei ole minus seda blogija soolikat. Head uudis on see, et sain oma lõputöö valmis ja esitatud. Kehvem uudis on see, et kaitsmine on veel ees. Siiski loodan, et läheb hästi ning ka kraadi võrra kangem. :) Aga seniks, tsaupakaa! :)
J.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar